Eesti: üle 110 000 inimese ilma püsiva perearstita
Problem Definition
Riigikontrolli 2026. aasta auditi järgi on Eestis ligi 110 700 inimest perearsti nimistus ilma püsiva perearstita, neli aastat tagasi oli neid 72 500. Üle poole nimistut pidavatest perearstidest on 60-aastased või vanemad ning pensionile minek ületab uute arstide juurdekasvu. Eriarstiabi järjekorrad ei ole vaatamata rahastamise kasvule lühenenud: 2025.
aastal kulutati eriarstiabile umbes 70 protsenti rohkem kui 2019. aastal, kuid ambulatoorsete vastuvõttude arv vähenes 8 protsenti. Seadusega lubatud 42-päevane ooteaeg ületati 2026. aasta märtsis paljudel erialadel, üle 10 500 esmase vastuvõtu ooteaeg oli üle 60 päeva. Tervishoiukulud kasvasid 2020. aastast 2025.
aastaks 61 protsenti, üle 3,3 miljardi euroni, kuid inimeste omaosalus moodustas 2024. aastal 21 protsenti kogukuludest, Euroopa Liidu keskmine on 15 protsenti.
Root Causes
Perearstide põlvkonnavahetus on peamine põhjus: arsti koolitus kestab neli aastat ja 2026. aastal alustas residentuuri vaid 46 uut perearsti, mis ei kata pensionile minekut. Jaotus on ebaühtlane: riigis töötab ligi 900 kvalifitseeritud perearsti umbes 780 nimistu peale, kuid paljud töötavad osalise koormusega või erakliinikutes, nii et maapiirkondades on puudus teravaim. 1990. aastate alguses loodud nimistumudel on vaidluse all: Eesti Arstide Liit peab seda aegunuks, sotsiaalminister Karmen Joller aga kaitseb seda. Riigikogus on arutusel eelnõu, mis lubaks riskipiirkondades ajutisi lahendusi, kuid süsteemset rahastamisotsust, kust lisaraha võtta ja kui palju inimene ise maksab, ei ole Sotsiaalministeerium siiani teinud. Allikas: Riigikontrolli aruanne, https://www.riigikontroll.ee/en/news/annual-report-national-audit-office-healthcare-capacity-increasingly-failing-keep-need
Scope
Discussion
Discussion (1)
The current obsession with funding specialist care is a strategic failure that actively cannibalizes primary care resources and worsens the very queues it aims to shorten. If primary care—the gatekeeper and bedrock of the system—is left to collapse under an aging workforce, why do we continue to prioritize expensive, downstream acute care over the stabilization of the family medicine infrastructure?
